Tähtsuse kindlaksmääramine

Kui keskkonnakahjustuse oht on otsene või kui on vajalik kahjustustegurite viivitamatu ohjamine, tuleb kergesti kättesaadava teabe põhjal kiiresti hinnata võimalikku tähtsust. Seega võib hindamine põhineda suures osas põhjendatud uskumusel, mis põhineb üldisel teabel kahjustustegurite, loodusvarade või teenuste ja kahjulike mõjude kohta. Kui keskkonnakahjustus on toimunud ja on vaja võtta parandusmeetmeid, tuleb parandusmeetmete kavandamiseks viia läbi üksikasjalikum ja kohaspetsiifiline hindamine.

Keskkonnakahju hindamine toimub võrreldes baastasemega. Lähteolukord on ELDs määratletud kui “loodusvarade ja teenuste seisund kahjustuse tekkimise ajal, mis oleks olnud olemas, kui keskkonnakahjustust ei oleks toimunud, ja mida hinnatakse parima kättesaadava teabe põhjal”.

ELi KOM teatises on sätestatud, et olulisus tuleb “määrata kindlaks seoses tegeliku füüsilise maa- või veealaga või (kaitstavate liikide puhul) tegelike populatsioonidega, mida on kahjustatud või mida ähvardab kahjustada, võttes arvesse kõiki olemasolevaid olemuslikke omadusi või dünaamilisi tegureid, mis võivad olla mõjutanud asjaomaseid loodusvarasid kahjustavast sündmusest sõltumatult” ¹. Selleks on teatises esitatud, et geograafiline ulatus, mille suhtes ELD-d kohaldatakse, peab kaitstud liikide ja looduslike elupaikade puhul olema mõttekas kohalikul tasandil ning veekahjustuse puhul on tegemist veekogudega, mida on kahjustatud.

Kaitstavate liikide ja looduslike elupaikade puhul on oluline märkida, et keskkonnamõju direktiivi I lisa sisaldab võrdlusmõisteid kahjulike mõjude kohta, mida ei pea liikmesriikide äranägemisel määrama oluliseks. Need mõisted on seotud lühiajalise kahjuliku mõjuga, mis on väiksem kui loomulikud kõikumised, või mis tuleneb ala tavapärasest majandamisest või kui kaitstav liik või looduslik elupaik taastub lühikese aja jooksul.  Neid kaalutlusõigust tuleks tõlgendada rangelt, kui hinnatakse, kas kahju on märkimisväärne või mitte ¹.

Veekahjustuse määratlus ELDs räägib vee raamdirektiivis määratletud “asjaomaste veekogude” seisundile avaldatavast olulisest kahjulikust mõjust. Teatises märgitakse, et “asjaomased” veed on need, mida kahjustus¹ mõjutab. Seega ei piirdu keskkonnakahju kindlaksmääramine veepoliitika raamdirektiivi alusel piiritletud veekogu geograafilise ulatusega. Piirkond, kus toimuvad kahjulikud muutused, võib ulatuda mitmesse veekogusse või puudutada ainult osa veekogust². Mõnel juhul võib siiski olla asjakohane kohaldada ELDd piiritletud veekogu suhtes, näiteks kui asjakohane võrdlusmõiste on põhjaveekogumi kvantitatiivne seisund, kui see põhjaveekogum toimib sel eesmärgil eraldi hüdrogeoloogilise üksusena.
Veekogude seisundit hinnatakse veepoliitika raamdirektiivi alusel iga kuue aasta tagant.  ELD nõuab lühemaajalist olulise kahjuliku mõju kindlaksmääramist³ ja ei ole seotud selle 6-aastase tsükliga, kusjuures teatises on sätestatud, et kahjulikud muutused on olulised, kui kahjuliku muutuse tekkimise ja algseisundi taastamise⁴ vahel on mõõdetav vahe.
Eespool öeldust selgub, et selleks, et ebasoodsat mõju saaks pidada oluliseks, ei ole vaja, et vee raamdirektiivi kohane klassifikatsioon muutuks – kuigi muutus madalamasse seisundiklassi võib olla oluline ebasoodne mõju, mis nõuab ELD⁵ kohaseid meetmeid.