Esimeses CAEDi aruandes on esitatud ettepanek keskkonnakahju ja otsese kahjuohu määramise haldusmenetluse uue lähenemisviisi kohta, mis koosneb kolmest menetlusetapist: sõelumisprotsess, vihjete kindlaksmääramine, tõendite kindlaksmääramine.
Aruanne sisaldas 32 juhtumiuuringut “ELD juhtumite” ja “mitte-ELD juhtumite” kohta liikmesriikides, et teha kindlaks ühised ja erinevad lähenemisviisid tuvastamisele ja hindamisele regulatiivsest, praktilisest ja tehnoloogilisest vaatenurgast. Esitati juhtumiuuringud, mis näitasid, kuidas “vihjeid” ja “tõendeid” keskkonnakahjustuse ja kahjuohu tuvastatakse, tuvastatakse ja hinnatakse.
32 juhtumiuuringu analüüs tõi esile, et liikmesriikide vahel on olulisi erinevusi selles, kuidas nad hindavad keskkonnakahjustusi, mis sõltuvad peamiselt kas elupaikade direktiivi, linnudirektiivi ja vee raamdirektiivi rakendamisest (eriti seire ja hindamise osas) ning sellest, kas on olemas või ei ole olemas riiklikku maakaitseseadust.
Aruandes nimetatud peamised probleemid ELD rakendamisel on seotud "olulise kahjuliku mõju" määratlemise ja mõõtmisega ning vastavate kriteeriumide või künniste puudumise/vaeguse kiire ja täpse hindamise ja tõhusa heastamise eesmärgil.
Käesolev praktiline juhend on projekti teise aasta tulemus, mida ajakohastatakse ja täiendatakse praeguses ja lõplikus versioonis projekti neljandal aastal. Selle koostas Euroopa keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise võrgustiku (IMPEL-võrgustik) raames koondunud projektimeeskond. Projektirühm koosnes erinevatest kogenud praktikutest, kes käsitlesid asjakohaseid õigusakte, nagu keskkonnakaitse direktiivi ja muid riiklikke õigusakte, töötasid erinevates tehnilistes valdkondades ja omasid erinevaid erialaseid kogemusi.
CAED-projekti teisel aastal kogus ja analüüsis projektimeeskond olemasolevaid näitajaid ja skeeme, mis sisalduvad ELDga seotud ELi ja riikide suunistes, et saada täielik ülevaade praeguste suuniste, menetluste ja toetavate vahendite sisust keskkonnakahju hindamise määramiseks (vt viited). Pakuti välja uus metoodiline lähenemisviis, mis põhineb DPSIR (Driver, Pressure, State, Impact and Response) mudelil, mis on kohandatud keskkonnakahju hindamiseks. Koostati praktilised vahendid, nagu otsuste tegemise skeemid, kontrollnimekirjad ja näitajate tabelid, mis aitavad hinnata võimalikke keskkonnakahju juhtumeid varases etapis. Eeldatakse, et kvalitatiivsete või kvantitatiivsete näitajate ning otsustusprotsessi toetavate ja suunavate vooskeemide ja kontrollnimekirjade kasutamine on kasulik ELD ja mitte-ELD juhtumite sõelumisel ning ELD ekspertide ja mitte-ELD ekspertide poolt kahju ja otsese kahjuohu vihjete ja tõendite tuvastamisel ja kindlaksmääramisel eksperdihinnangu asemel (mis võib vajadusel sekkuda).